Luunja kevadlaager 2015

2. – 3. mail toimus järjekordne Tartu ringkonna kodutütarde iga – aastane kevadlaager. Toimumiskohaks oli Luunja laagripaik ning toimusid nii traditsioonilised kui ka uudsed sündmused ja tegevused.

Laagri avasime pidulikult rivistusega, kus heiskasime laagrilipu ning korraldajad tutvustasid laagrilistele, mis meid selle kahe päeva jooksul ees ootab. Pärast rivistust suundusime nautima laupäevaseid pannkooke, mis kõigi meele rõõmsaks tegid ja motiveerisid meid veelgi rohkem tegutsema.

DSCF0090Heategudega me laupäeva alustasimegi. Nimelt osalevad laagrilised alati „Teeme ära!“ talgutel, mille raames koristame Kabina karjääri ning veidi ka laagriplatsi ja selle ümbrust. Kurb on tõdeda, et igal aastal, mil tagasi läheme, on vaatepilt ikka endine – karjääri ümbrus on prügi täis ning alati leidub metsa all hiigelsuuri asju nagu näiteks madratsid, televiisorid, kraanikausid jms. Eelmisel aastal valmis noorte kotkaste abiga teadetetahvel, mille karjääri lähedale üles riputasime, ning kuhu on kirjutatud: „Hoia plats puhas! Siin koristasid kodutütred ning noored kotkad“. Samuti kirjutas iga eelmise aasta laagriline tahvlile ka oma nime, et oleks näha, kui palju inimesi on koristamisega vaeva näinud. Kuid sel aastal tagasi minnes nägime, et tahvli sisse oli tekitatud suur auk ning selle alt võis leida suure prügihunniku. See tegi laagriliste meele väga kurvaks, kuid siiski võtsime ette ka selle aastase koristuse.

DSCF0146 (1)Lisaks nähtud kurvale vaatepildile tuli meil trotsida ka pistelisi vihmahooge, kuid üht õiget kodutütart vihm ei heiduta ja töö sai tehtud oodatust varemgi. Suurimateks leidudeks olid mööblitükid ja kodutehnika, samuti rehvid. Igatahes ei kaota me lootust, et ühel ilusal kevadel oleme Kabina karjääri ääres lõpuks ilma tööta. 🙂

Laagriplatsile tagasi jõudes oli võimalus saabuvaks emadepäevaks kingitusi teha ja juba peagi olid ka kokatädid taas meid rõõmsalt lõunasöögiga ootamas. Kui kõhud said täis söödud, hakkasid pihta õppepunktid, mis sel aastal olid valdavalt meedia ja looduse teemadel. Näiteks said laagrilised ajakirjandustudengite käe all intervjueerimist proovida, õppida tundma erinevaid linnulaule, kuulda internetiohutusest ja lisaks ka Kõrgema Sõjakooli kadettide käe all rivisammu harjutada.

Teeme ära Luunja laagrisPärast õppepunkte toimus iga-kevadine Kodutütarde Kevadine Kolmevõistlus ehk KKK, kus kõik Tartu kodutütred omavahel mõõtu saavad võtta. Tänavusteks aladeks olid seljakoti pakkimine, oluliste isikute teadmine ja Eesti erinevate ajalehtede / ajakirjade tundmine. Võisteldi nooremate ja vanemate vanusegrupis, konkurents oli tihe ning võistlusmoment pingeline, kuid sellegipoolest sai ikka nalja ka.

Kui võistlushimu rahuldatud, oli taas aeg keha kinnitada, kuid ega sellega meie teguspäev ei lõppenud – pihta hakkas lõbusaim osa. Nimelt oli isetegevusõhtu ülesandeks valmistada mõne metsast leitud põneva asja kohta oma rühmaga reklaam. Lapsed olid loomingulised ning reklaamiti kõike – häbiplekieemaldajast sõpruseni. Pärast vahvate kavade esitamist oli võimalus diskomajas veidi jalga keerutada ning peagi saabus ka öörahu.

Uus hommik algas päikseliselt ja ühise võimlemisega, seejärel rivistus ning edasi suundusime hommikusöögilauda. Pärast seda oli kõikidel soovijatel võimalus sooritada Kodutütarde järgukatseid, mida meil on kokku kuus – need näitavad, millised kodutütarde teadmised ja oskused on keegi tüdrukutest juba selgeks saanud. Lõviosa pühapäevasest päevast sisustas meediajaht, kus laagrilistel oli võimalus meeskonnana tegutsedes erinevaid meediateemalisi ülesandeid lahendada. Kui meedia jahitud, oli aeg enda asjad kokku pakkida, laagripaik korda teha ning seada sammud laagri viimasele rivistusele. Kui kõik tänatud-õnnitletud-kallistatud, suunduti bussidesse, et võtta ette kodutee.DSCF0161

Taaskord peab tõdema, et iga laager on eriline ja omanäoline ning kindlasti seda aega ja vaeva väärt. Imelised ja ettevõtlikud noored motiveerivad meie noortejuhte, kes omakorda on eeskujuks noortele. Loodame, et seda tahet ja rõõmu jagub ka järgnevateks aastateks ning ühel aastal saame tagasi minna puhtasse ja korras laagripaika!

Pilleriin Kirs

Lähte rühmajuht

Fotograafiast ja loodusest pisut teise nurga alt ehk meediapäev Arabella rühmas

Esmaspäeval, 27. aprillil kohtusid Arabella rühma tüdrukud Urmas Tartesega, kes on loodusfotograaf. Nagu ta ise meie küsimusele vastas, on ta spetsialiseerunud oma rusikasse mahtuvate olevuste pildistamisele,  lemmikuteks on putukad. Kohtumispaigaks sai valitud linnaloodus Toomemäel.11221861_10206602023988829_1163764278513815758_o

Musumäe tippu jõudsin ma kõige esimesena, varsti ühines minuga Urmas ja siis ka teised. Alguses tutvustas ta ennast, rääkis natuke enda elust ja siis uuris meie kohta täpsemalt. Andsime rühmaga talle kerge ülevaate kodutütardest ja meie rühma tegemistest.

11194623_10206602020428740_1365603024119297704_oPool kohtumist möödus küsimusteringis, kus ta vastas meie küsimustele looduse ja fotograafia kohta. Vahvaks näiteks oli küsimus: “Mis on teie lemmikputukas pildistamiseks?” Selle peale vastas Urmas naljatades, et see on nagu emalt ja isalt küsimine, kes tema lemmiklaps on.

Urmas tutvustas meile oma fotograafiavarustust ja lubas oma seljakotti tõsta. Suuremad said vaevaga koti selga, väiksematel õnnestus kotti tõsta või nihutada. Tuli välja, et kott kaalus 21 kg.

Kohtumise lõpuks tegime ka pilte. Musumäe tipus on kohe üks puu, kuhu on lõigatud koore sisse süda ja kellegi nimetähed. Võtsime selle oma pildistamisobjektiks. Meie külaline võttis välja kolmjala ja tegi proovipildi ühe objektiiviga, tuli välja, et see ei sobinud. Siis võttis ta kotist teise objektiivi, see sobis. Hea pildi saamiseks sättis ta pikalt kaamerat paika, teravustas käsitsi ning tegi pildi kaugjuhitava puldiga, et mitte kaamerat nupule vajutamisega liigutada. Pildi saamiseks kulus vähemalt 10 minutit. Aga pilt tuli väga uhke ja ilus.

11194411_10206602020268736_8121360236757844476_oNäitamaks, kui suur vahe on professionaalsel fotol ja noorte igapäevastel pildiklõpsudel lavastasime koos ühe puu pildistamise foto, kus Urmas on oma profikaamera ning meie oma nutitelefonidega. See oli väga vahva.

Mulle fotograafiga kohtumine väga meeldis, sain targemaks looduse, putukate ning fotograafia teemadel. Nüüd oskan pisemaid olendeid meie ümber paremini märgata ning nende olemasolu väärtustada.

Brita Sander

Arabella rühma kodutütar

Kollased nartsissid – legendist tänapäeva

Kas teadsid, et Tartu maakonnas Vara vallas asub Eesti ainuke looduslik kollaste nartsisside kasvukoht?

24. aprilli pärastlõuna tervitas kodutütreid kevadiselt tujukalt – hommikul säranud päike oli asendunud raskete vihmapilvedega ning vahetult enne väljasõitu sadas lausa rahet. Ega see meid heidutanud, sest kohtumine kollaste nartsisside kasvukohas Sookaldusel oli kokku lepitud ja sellest ei saanud taganeda.

Meid oli ootamas Koosa raamatukogu juhataja Sirje Leini, kes elab nartsissiaia kõrval ja tunneb-teab selle hingeelu kõige paremini. Sattusime sinna täiesti õigel ajal, sest nartsissid hakkavad tavaliselt õitsema just aprillikuu keskel.kasvuala

Kuna vihma ikka veel sabistas, alustasime oma jutuga bussis. Sirje Leini küsis kõigepealt: „Kas teate, millest saavad alguse head asjad?“ Bussist kõlas vastu arglik hääl: „Armastusest.“

„Õige!“ oli Sirje Leini vastusega rahul „ja armastusest saab alguse seegi lugu. Umbes 120 aastat tagasi oli siin Singli talu, kus elas perepoeg Peep. Tema läks, nagu ikka vanasti, tööle Saare mõisasse Jõgevamaal. Perepojal Peebul tekkis seal mõisapreiliga sõprus, kiindumus, armastus. Tol ajal aga olid seisuste vahed ja perepoja ning mõisapreili vahel ei saanud midagi juhtuda. Nad vahetasid vaid salamisi pilke ja paar häbelikku sõnakest. Mõisapreili isa sai sellest teada ja Singli Peep pidi mõisast ära tulema. Mõisapreili kinkis salaja Peebule ühe nartsissisibula, nende armastuse ja kiindumuse märgiks. Ta ütles, et nii kaua kui need õitsevad, näitab see, kui suur on nende armastus. Nartsissisibul istutati talu akna alla ja see hakkas paljunema.“

Tüdrukutel olid ette valmistatud küsimused, millele nüüd lootsime vastuseid saada.

nartsiss suurMille poolest erinevad looduslikud nartsissid kultuurnartsissidest?

Kultuurnartsissidest erinevad nad visuaalselt. Nad on lühemad ja pole just vaasi korjates nii ilusad, kui seda on kultuurnartsissid. Nad on kaunid just ühtse tervikuna – kollase vaibana.

Kui kaua olete siin elanud ja lillede eest hoolitsenud?

Lillede eest ma ei tohi hoolitseda, kuna see on looduskaitseala. Lilled hoolitsevad enda eest ise. Kindlaks määratud on ainult aeg, kuna neid niita tuleb, mis on augusti lõpus.

Millal nartsisside kasvukoht avastati?

Varem kindlasti teati, et nartsissid on olemas, aga 1964. aastal võeti see ala looduskaitse alla.

Kas maa-ala, kus nad kasvavad, on suurenenud või hoopis väiksemaks jäänud? Kui suur see territoorium on?

Silmaga pole nähtav olnud selle 12 aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, et see oleks vähenenud. Võib öelda, et see püsib piirides. Mõni loom on aga vedanud seemne teisele poole teed ja see on seal nüüd kasvama hakanud. Kes teab, äkki tekib uus suur nartsisside ala. Maa-ala, kus nartsissid kasvavad, on 0,3 hektarit.

Kuidas autode heitgaasid lilli mõjutavad?

Ei oskagi öelda, aga arvan, et see pole lilli eriti mõjutanud. Muidu hakkaks nad ju vähem kasvama ja kaoks ära, kuid seda pole juhtunud.

Kui sageli peatutakse ja vaadatakse lillede kasvukohta?

Kui inimesed hakkavad märkama kollast laiku, siis pole nädalavahetusel vist hetkegi, kui poleks ühtegi autot. Nädala sees olen tööl, siis pole võimalik jälgida. Huvi ikka tuntakse.

Kas on käidud ka lilli näppamas?

Käiakse ikka ja korjatakse peotäis. Miks inimesed korjavad, pole teada. Ilusad nad just vaasi pandult pole. Aastatega on aga korjamist vähemaks jäänud. Eks me kõik areneme…

Millal sel aastal esimesed õied lahti läksid?

1. aprillil läks lahti esimene õis, selle märkisin oma kalendrisse üles. Arvatavasti on see selle pärast, et märts oli üsnagi soe.

On Teil rääkida mõni tore lugu nartsissidega seoses?

Suvel, juulikuus, sõideti siia ja küsiti, et kus nartsissid on. Selleks ajaks oli juba hein kõrgeks kasvanud ja lilli polnud enam ammu näha. Ütlesin neile, et nartsissid hakkavad õitsema juba aprilli alguses. Nemad vastasid: „Nojah, me mõtlesime, et nüüd hakkavad roosid õitsema.“

Vihm oli järele jäänud. Saime minna lilli lähemalt imetlema ja fotodele jäädvustama.grupp

Ehkki me teadsime, et meie vallas asub seesugune imetlusväärne „lilleaed“, olid mõned tüdrukud siin päris esimest korda. Võib-olla peaks parafraseerima mõtet Nuustakult Pariisi reisimise kohta – enne, kui lähed Nuustakule, käi ära Sookaldusel…

Õpetaja Ruth Paril aitasid juttu kirjutada Älis Rooma ja Mette Marit Poltan

Fotod: Liis Reinomägi ja Ene Pladoväli

Kõrveküla rühm kohtus kergejõustiklase Ille Kukega

10421251_1017759438252207_8639414242681772648_nOn reede 24. aprill kell 13.10 ja Kõrveküla kodutütarde rühmal iganädalase koonduse aeg.  Külla on tulnud meie oma kooli kehalise kasvatuse õpetaja Ille Kukk.

Seoses meedia-aastaga otsustasime täpsemalt uurida, millega Ille Kukk varasemas elus tegelenud on. Ille Kukk sisenes loodusainete klassi ühe väga raske kotiga. Alguses palus kõigil kotti tõsta. Väiksemad tüdrukud  Maria Elisa ja Grettel Mirell ei jõudnudki kotti maast üles tõsta, suurematel tüdrukutel Elisel, Barbaral, Melissal, Hanna-Gretal ja Laural nihkus kott paigast. Hiljem selgus, et kotis olid  Ille Kuke võidetud mitukümmend medalit.

Ille Kukk räägib oma elust:

“Kõrveküla koolis  olen olnud 13 aastat kehalise kasvatuse õpetaja. Arvan, et kehalise kasvatuse õpetajaks tuleb tööle inimene, kellele meeldib sporti teha. Ma ise tegin sporti päris kaua. Alustasin, võrreldes teiega hiljem, olin juba gümnaasiumis ja 15-aastane, ning tõsiselt spordiga olen tegelenud päris kõrgel tasemel 20 aastat.

Kristo Reinsalu ja Andrus Nilk on mind jäädvustanud raamatusse “Eesti jooksjate lood”, kus on minu  sporditegemise aeg kenasti kümnel leheküljel kirjas .

Alustasin spordiga samamoodi nagu teie ja ühel võistlusel üks tore treener – Linda Ojastu nägi mind ning kutsus mind kergejõustiku trenni.

See oli üks huvitav aeg: me pidime bussiga sõitma treeningutele. Igasuvised laagrid olid kõige toredamad – ööbisime telkides 8 -10 kesi, ise koristasime ja toimetasime lisaks treeningutele.

Palju sai värskes õhus olla. Treenisin 3-4 treeneri juhendamisel, Euroopa meistri: Linda Ojastu , siis ülikooli lõpetamise ajal Alfred Pisukese ning hiljem Endel Pärna ja Andres Nirgi nõu kuulates. Kui tegin tippsporti- esindasin Eesti riiki teatud võistlustel. Olen 45 kordne  Eesti meister omal alal ja kõige paremad tulemused on olnud 1500 ja 3000 meetri jooksudes ning murdmaajooksudes. Eesti rekordid 5000 meetris 15.30,12 (1984) ja 3000 meetris 8.55,24 (1983) on siiani minu nimel. Lemmikalaks oligi 3000 meetri jooks.”

 Barbara küsimusele, et kas karikaid ka on, siis karikaid on nii palju, et ei jõudnud neid kaasa võtta, koos poja Aigar Kuke (kergejõustik) karikatega need enam kappi ära ei mahtunud. Tipptasemel sporditegemise aeg oli väga tore- sai väga palju näha, ringi liikuda. Arvatakse, et see on kallis, aga kui juba natuke teed, siis sind toetatakse, ning sa saad näha, kuidas teised võistlevad ja treenivad.

Spordiga tegelen siiani, käin ikka jooksmas ja viimati võistlesin eelmisel aastal.”

Pärast koondust läksid mõned kodutütred edasi Ille Kuke kergejõustikutrenni, kus tegutsemiseks saadi innustust veelgi juurde.

Kaire Vaher

Kõrveküla rühma rühmavanem